MILLAL LAPSEGA KOOS MAGADA?
ESIMENE ETAPP
Esimestel elukuudel on lapse uni väga rahutu, sest selget unestruktuuri pole veel välja kujunenud. Laps vajab pidevalt toitmist ja see on üks suuri põhjuseid, miks emal on raske mitte lapsega koos olla. Sellel ajal soovitan kasutada imikupesa, mis on sinuga koos voodis, kuid laps on siiski kergelt eraldatud. Sel perioodil võiks isa arusaadavalt eraldi toas magada. Kui see pole võimalik, siis on pesa kahe vanema vahel samuti sobiv variant, kuigi – olgem ausad – läheb kitsaks!
Teine soovitus on panna laps võrevoodisse, mis on kohe vanemate voodiga ühendatud ja mille üks külg on avatud. See on klassikaline ja turvaline lahendus, mis jätab lapse ema vahetust lähedusest veidi eemale, ent siiski ligidale.
TEINE ETAPP
Alates 3.–4. elukuust hakkavad lapse unestruktuuris toimuma suured muutused: juurde tekib N3 ehk sügav uni ning melatoniini tootmine muutub märgatavamaks. Lapse uni muutub pikemaks ja püsivamaks. Tegelikult on sellel hetkel hea mõte laps imikupesast võrevoodisse ümber kolida.
Kui soovid siiski lapsega samas voodis magada, tuleks teie vahele tekitada kerge eraldus. Miks? Sest sellel perioodil hakkab laps oluliselt rohkem liigutama ning juba 4–6 kuu vanune laps vajab rohkem ruumi. Samuti on soovitatav, ikka veel, voodis hoida vähem tekke, patju ja mänguasju – lihtsalt turvaline keskkond on parim.
KOLMAS ETAPP
Alates 6. elukuust on laps juba üsna suur ja kui sul on väga suur soov temaga koos magada, võid seda teha – omal vastutusel! Siiski on mõned tingimused, mida enamik unemeditsiini arste rõhutab. Lapse uni on sel ajal juba püsivam ning ta ei vaja öösel enam sagedast toitmist – tavaliselt piisab 1–2 korrast või üldse mitte. Rinnalaste puhul võib öine toitmiste arv olla veidi suurem, kuid seda saab järk-järgult reguleerida.
Oluline on, et laps ei ärkaks iga tunni tagant ega virguks pidevalt. See lõhub unepüsivuse ja tuleks küsida: miks ärkab tihti? Kui lapse liigutused või ärkamised hakkavad ema kurnama, tuleks koosmagamist ümber mõelda või muuta selle korraldust.
NELJAS ETAPP
Kuni 1-aastaseks saamiseni on aeg-ajalt lapsega koos magamine täiesti okei, kuid see peaks vastama tingimustele, mis eelnevalt kirjas olid. Kui laps saab 1-aastaseks, muutub ta iseseisvamaks – ta “saab jalad alla” nii füüsiliselt kui arenguliselt. Lapse ajuarengus toimub sel perioodil samuti palju muutusi, sealhulgas plahvatuslik sünapsite teke (sellest kirjutan pikemalt kunagi hiljem). Seetõttu on see hea aeg laps eraldi voodisse harjutada.
Muidugi, kui laps on üle aasta vana, ei ole temaga koos magamine enam nii ohtlik. Kuid tekib oluline küsimus: miks seda ikkagi teha? Laps ei vaja enam öist toitmist, seega võiks talle tutvustada oma turvalist voodit – eriti nüüd, kui ta on ise rohkem avastamas ja iseseisvam.
VIIES ETAPP
Lapsed võivad vanematega ühes toas magada kasvõi elu lõpuni, kuid kõige lihtsam on neid eraldi tuppa harjutada vanuses 1,5–2 aastat. Selles vanuses on nad piisavalt küpsed, et aru saada muutustest ja paindlikud.
Kui lapsele pole tema oma voodi võõras ning ta on imikueas harjunud rohkem eraldi magama, siis on nendega lausa lust vahel koos magada ka siis, kui nad on 2-, 4- või 6-aastased. Neil on olnud hea kogemus oma pesas ning neil ei ole tekkinud tugevaid uneassotsiatsioone ema või konkreetsete käitumistega. Ka mina magan aeg-ajalt oma lapsega koos. Tihti ei tahagi lapsed, kes on harjunud oma voodis magama, väga kaua koos magada – piisab ühest-kahest öös ja kõik naasevad oma tavarütmi ilma kisata.
Mida teha, kui pole koostööd vanema ja õpetaja vahel!
Kui vanem ja õpetaja ei ole ühel meelel lapse uinaku osas, tuleb lastaia juhil ja kohalikul omavalitsusel reageerida. Nii ei tohi olla, et laps „peab olema voodis ja et lapsel on keelatud liigutada“. Kui lasteaed ei täida õigusaktidest tulenevaid kohustusi, siis on põhjust pöörduda lasteaia juhtkonna, kohaliku omavalitsuse ja ka Haridus- ja Teadusministeeriumi järelevalve valdkonna poole.
Esmalt tuleks läbi rääkida oma rühma töötajate meeskonnaga (õpetajad ja abiõpetajad), kui seal ilmneb mingi küsimus või probleem, siis lasteaia juhtkonna poole. Päevakava on töökorralduslik küsimus, mida peaks lahendama lasteaia juhtkond.
Juhin tähelepanu sellele, et me määruse sõnastuse koostamisel kaasasime päris laia ringi eksperte ja üldine arusaam oli see, et vajalik on paindlikkus.
Toon veelkord välja, et kõnealused sätted on meil sõnastatud järgnevalt:
3) kuni kolmeaastasele lapsele peab olema tagatud üldjuhul kuni kaks tundi puhkeaega päevas valikuvõimalusega une ja muu vaikse tegevuse vahel. Nelja- kuni seitsmeaastasele lapsele peab olema tagatud üldjuhul kuni üks tund puhkeaega päevas valikuvõimalusega une ja muu vaikse tegevuse vahel;
4) haridusliku erivajadusega lapsele peab võimaldama puhkeaja lapse tervisest ja arengulisest eripärast lähtudes.
Sõnastus ütleb selgelt, et peab olema valikuvõimalus. Seda toetab ka õiguskantsleri seisukoht veel koolieelse lasteasutuse seaduse kehtivusajast, kuid põhimõtted jäävad samaks. Lisandub vaid asjaolu, et jõustunud määruse järgi peab valikuvõimaluse pakkuma ka lapsevanemale ka alla kolmeaastaste laste puhul.
Ka määruse seletuskirjas me rõhutame paindlikkust ja vajadust arutada puhkeaja kestvus läbi lapsevanemaga:
Väikesed lapsed vajavad päeva jooksul und ja puhkeaega. Mida vanemaks laps saab, seda vähem ta päeval uneaega ja puhkust vajab. Küsimus, kas laps vajab lõunaund või mitte arutatakse läbi lapsevanemaga ning koostöös lapsevanemaga tehakse parim valik./…/ Seega kokkuvõttes on oluline paindlikkus, et pakkuda igale lapsele just temale sobival viisil kas päevaund või siis vaikset tegevust, arvestades siinjuures lapse individuaalsusega.
Vaikse tegevuse all on siinjuures silmas peetud võimalust olla väljaspool voodit ning vaadata raamatuid, panna vaikselt puslet kokku, tegeleda muu kergema käelise tegevusega vms.
Haridus- ja Teadusministeerium
.png)